rinda ja ükskõikus tõusis kuni läiluseni; kui kaotasin usu voorustesse ja pühadustesse ja kui polnud enam midagi, mille pärast maksis elada; kui kiusaja ja hukutaja hiilis kassi sammul iga nurga taga, siis mõtlesin teie pääle, mu igavesed jändrikud. Te kasvate ometigi!
Rinnas tekib ainuke igatsus — igatsus kodu järele, ja mulle näib, nagu rõõmustaksingi ainult sellepärast, et varsti koju saan: arst loeb päevi, mina ise tunde, kus teekonna väsimuse kannatamiseks küllalt tugev oleksin.
Kaugetena paistavad hiljutised päevad.
Näen meelteuima, südametunnistusepiina, kuumendavat valu, näen kidevat, hääbuvat keha, tinarasket rinnatühjust ja võitlust aja vastu.
Silmis välgatab väike must terasriist, mis muutumas mingisuguseks lunastusembleemiks. Seletan ta hiilgavat, kalki rauaotsa, mis läigib maosilmana, kuhu vahtides laulja linnuke unustab vidistuse, unustab pojukesed pesas ja kiindub nõiutatud pilgul ainult avatlevasse läikesse, kuni varbad loobuvad puuoksast, tiivad saavad halvatult lõdvaks ja lõõritaja langeb avatud lõugadesse, kust pole pääsmist.
Aeg-ajalt panen käe rinnale ja otsin säält väikest roosakat laiku, mis teeb puutudes nagu sisemist kõdi ja ajab ikka ja jälle naeratama. Seljal on mul mõne tolli pikkune roosakas vööt — olen teda kahe peegli vahel vaadelnud, — selle on lõikenuga teinud. Need kaks märki
126
