jäävad olnud sündmuste tõenduseks ja ainsaks mälestuseks, et teda, mu hääd, mu unustamatut enam ei ole. Ah ei, veel on midagi! Mul on raamat ja sääl leidub nõrga küüne vajutusi, mida sügavamaks tahaksin muljuda, kartes muidu nende kustumist; ja raamatu vahel on kuivanud jasmiini õiekobar, aga ei mäleta, kas olen ise ta sinna pannud või on tema seda teinud. Iga kord, kui selle üle pääd murran, kipub käsi roosakale rinnalaigule ja naeruvinelistel huultel tõttan kinnitama: ikka tema, mitte mina ehk kuigi mina, siis ometi tema.
„Hästi lastud,“ naljatas kord noor arst, kui mu elu oli juba hädaohust väljas. „Pool sentimeetrit ja…“
„Veel paremini arstitud“, vastasin mina meelitavalt.
„Surmaga on huvitav võidelda“.
„Võiduks soovin õnne ja tasuks saate tuhat tänu, muud ei ole mul“.
Mu sõnad pidid südamest tulema, sest arsti silmis lõi virvendama ja meeleliigutust varjates pööris ta näo toimetades kõrvale.
„Täitsin oma kohust“, vastas ta tagasihoidlikult ja lisas juure: „Südant kartsin, see tahtis üles öelda!“
„Aga pidas vastu?“
„Vastu pidas, otse imestama pani.“
„Tema on varemaltki mul imet teinud.“
„Soo, või nii?“ muigas arst.
127
