„Uut elu siis!“ kuulen ta viimseid sõnu, pärast näen ainult lehvitatud valget kübarat.
„Uut elu“, kordan vastukajana ja meele tulevad samad sõnad varemalt teistelt huultelt kuulduina. Aga nüüd peitub neis uus mõte, uus tähendus.
Ja meeli valdab see paratamata nukrus, mis on saatjaks ka ammuigatsetud lahkumisel, kui jäävad maha armsad paigad, kallid mälestused. Tõstan silmad kaugeneva ranna poole, otsides säält tuttavaid paiku, ja sosistan nagu rõõmulikul ärdusel:
„Rahu, rahu!“
Kaua, kaua saadavad mind lumised mäetipud, mille värvimängu ma puhtel ja loodel nii sagedasti silmitsenud, ja meele tulevad hommikumaa targad, kes vaikselt istudes maise elu tühjuse vaatlusesse süvenenud ja ümbruse unustanud.
Istuge, mu taadikesed, veel pole kõik mõtted mõeldud, kõik arud peetud!
— — — — — — — — — — —
Aga miks sõidab laev nii pikkamisi? Miks ei aja ta mänglevatest delfiinidest mööda ja miks ei jäta ta lendlevaid kajakaid kaugele maha?
Tahaksin astraalse keha, mis läheks mõttega, igatsusega kaasa!
✻ ✻ ✻
129
