„Kus on meie vastane?“ küsisin naeratades.
„Vastane?“ kordas arst, esiti arusaamatuses ja ütles siis: „Kurjategija on luku taga.“
„Karistate teda vangistusega? Võiksin ehk teda näha?“
„Kas Te ei müüks teda mulle?“
„Teda müüa? Ei, seda mitte, aga kui lubate, siis annan ta kingitusena armsaks mälestuseks,“ püüdsin naljatada.
Aga arsti nägu jäi tõsiseks, kui ta ütles:
„Tänan.“
Laeval… sõidan… sõidan kodu poole!
Paistab viimane rannale lähenev lootsik ja temas valendab ainuke kübar (teised pääkatted on punased turbanid): see on noore arsti oma, kes oli mu ainuke saatja ja kes ei lahkunud laevalaelt enne, kui toru oli juba üürganud kolmat puhku.
„Hääd teed!“ hüüab ta lootsikust, kui töötav kruvi sünnitab juba raudses kehas võdisevaid tuksatusi.
„Tänu, veel kord tänu!“ hüüan talle vastu.
„Rõõmustaksin Teilt teateid saades.“
„Ma ei usuks isegi, kui praegu midagi lubaksin: kõik on nii uus. Nagu oleksin alles täna mähkmetest pääsnud ja käte-jalgega vähkrema hakanud.“
128
