mat sündinud, jatkan oma käiku, kuni minust mööda vuranud teed tolmutav vanker, mille poole selja pöörsin, nagu valdaks mind vaade merele. Seisatades turgatab meelde, et linna minek asjata, sest mul puudub ju raha. Ja ma kõnnin kodu poole tagasi. Et mitte kerjusega enam kokku puutuda, valin teise tee. Aga vaevalt jõuan mõne sammu astuda, kui hakkan tundma ägedat südamepeksmist, tuikamist meelekohtades ja virvendust silmis ning suure vaevaga küünib mu jõud lähema pingini, kuhu hingeldades langen.
„Mis see ometi on?“ küsin ma eneselt.
Ehk vastus küll nii lihtne näib, teen siiski näo, nagu oleksin nõutu arusaamatuses. Südamepeksmise vaibumisel ajan enese uuesti jalule ja siis sõuan nagu mingisugust saladust tõeks tunnistades:
„Või siis nii kaugel olen juba!“
Pärast lõunat ei tahtnud ma kuhugi minna. Enneaimamata rahulik rõõmujoovastus uimles terves kehas ja huuled kippusid naeratama nagu õnnelikkudele silmadele. Süda peksis ja peksab veel praegugi kärsitult; tema tippamised paneksid nagu kogu rinnakasti võdisema ja siit suriseb midagi elektrivoolu taolist mööda nahapinda laiali, otsides üksikutes liikmetes vabastavat väljapääsmist.
22
