Näib, nagu oleks midagi avalikuks saanud, mida sündimisest saadik sisemuses kaasas kantud, oodates, kellele seda pakkuda, otsides altarit, kuhu teda panna. Ja ma tunnen: veel palju on minus saladusi, veel palju on minus andeid ja varandusi, mis ootamas parajat silmapilku. See ongi, mis mind rõõmsaks teeb, seep see ongi, mis rahutunde tekitab. Aga iga kord, kui ma näen avaldumas oma sisemuse varjatud jooni ja varjundid, tean ma, et jälle on mind tabanud sündmused, mis ähvardavad vapustada põhjani.
Sina aga, mu üksik, mu tagasihoidlik ja vaikne, nägid sa mu heldust, mõistsid sa minu andmist? Mina ise ei mõista midagi, ma olen ainult rõõmus ja naeratan ning naeratan, istudes lambivalgusel ja vahtides kottpimedasse orgu. Sääl pole midagi, ainult kargeveeline mäeojake vuliseb, aga tema vulinat ei vahetaks ma hõbekellukeste helinaga; sääl pole midagi, ainult lehestik kohiseb, aga mina ei tahaks tema asemele hõõgavat armusosinatki; sääl vilguvad ainult pisitillukesed kärbsed, aga ma ei ihaldaks nende asemele välkudegi sinakat leeki. Ma ei taha praegu midagi kui aga seda lambivalgust ja aknatagust kottpimedat ööd, millesse võin pärani silmil vahtida, ilma et midagi seletaksin, mis uimlevat heledust võiks segada. Ka sule panen ma kõrvale, sest ta krabiseb paberil ja tindijooned sunnivad pilgu peatama. Üks unistus teise järele ilmub meelte tumedast aelemisest ja pää-
23
