„Tallinnas on kõige ilusamad naised,“ tähendab politseimeister asjatundvalt abikaasa sõnade vahele ja suudleb minu poole vaadates maialt oma sõrmeotsi.
„Madam, Teie olete Tallinnast pärit?“ küsin mina meelitades.
„Ma olen sääl sündinud,“ vastab see.
„Tallinnas sündinud, Tartus kasvanud ja Riias elanud,“ aitab politseimeister.
„Ning Helsingis käinud,“ lisan mina omalt poolt juurde.
Nad naeravad.
„Kuidas ma seda maad armastan!“ ohkab proua Baltimaad tähendades ja ilusaid, luulelikka silmi tehes.
„Aga ei ole sääl niisuguseid hobuseid nagu Siberis,“ vastab politseimeister. „Mäletad seda musta mära, kõverkaela?“ pöörab ta naise ploole.
Ja ühel nõul tõttavad nad mulle seletama, missugune imeloom nende must mära olnud, kes aga kuidagi oma paarilise, musta ruuna vastu pole saanud. Siis räägivad nad mulle veel raudjast ja kõrvist, seletavad nende tõugu ja viisisid ning naine lõpetab küsides mehelt, kas nad vast üle Riia ja Tallinna Piiteri kaudu kaugele idasse ei sõida. Mina kuulan ega saa kuidagi aru, mis puutuvad need asjad minusse, ning äkitselt vabandan end väsimusega, põgenedes nende juurest kuhugi pingi poole. Aga vaevalt istuda jõudes näen Anton Petrovitschi, noort heliloojat, lähe-
25
