aju helgist läbi lipsates kaovad nad jällegi teadvusläve taha pimedusesse, otsatusesse.
Mu unistused, mu õrnakesed!
Täna ajas mind iseäraline tung puiestikku, kus tahtsin leida vaikse paiga juurdlemiseks, oli mul ju tundmus, nagu peaksin nõnda mingisugust magusust maitsma või mõne tähtsa küsimuse otsustama. Aga ootamata ei saanud ma just täna rahu. Kui halb on mõnikord paljude tutvus! Ja alguses ei tulnud mul kuidagi pähe, miks küll inimesed, kellega paarikordsel kokkupuutumisel huvituseta lahku mindud, järsku minu vastu tähelepanelikuks muutuvad.
Tuli politseimeister oma abikaasaga.
„Vabandage,“ ütleb ta, „me ehk tülitame, aga lõbus on mõnikord nii-öelda oma inimestega kokku saada: Lanin rääkis, Teie olevat Baltimaalt pärit.“
„Ei, Soomest,“ vastan ma rõõmustades, et ennast soomlasena olin tutvustanud.
„Aga see on ju ükskõik, kaugel see Soomegi säält on,“ naerab proua murtud Vene keeles, mis tema plikalisele, naiivsele tegumoele teatud uudusepitseri vajutab. „Ma olen Helsingis käinud,“ lisab ta juurde ja hakkab kergelt ning lõbusalt lobisema Tallinnast, Helsingist, Tartust ja Riiast, nagu mõistetaks sääl igal pool ühetasa tema murtud Vene keelt ja sellesse segatud Saksa sõnu.
24
