Ja mul on, nagu oleks meie ainuke ühine saladus laia ükskõiksesse ilma kantud.
Aga kui kauem mõtlen, hakkan ennast teadmisega trööstima, et ükski millestki aru ei saa, ka tema mitte; nõnda olen alles üksi oma saladusega, teised kõik on pimedad päältvaatajad. Ja nõutult annan temale ta mõtlemata teo andeks, tundes, et ma teisiti ei või, ning veel enam saan ärevaks, sest ma olen ju oma esimese õrnusepandi kannud armualtarile ja teda pole mikski pandud.
Need päevad püsisin mereäärsest puiestikust eemal — nagu kellegi kiuste tegin seda. Aga täna ei suutnud ma enam, pidin jällegi nägema seda kõrget rannanurka lõhnavate roosipuudega, pidin minema alla kivisõmerale, kuhu kannavad loksuvad lained merevee jahedat hõõgust.
Kõige enne tabasin teda rooside lähedal, suure sinaari all pingil vilus joonistamas. Mu süda hakkas hirmunult peksma ja segaselt seisatasin lähema roosikobara juures, et tema lõhna haistmisel aega oleks aru pidada, kas edasi minna, temast mööda, või tagasi pöörda tuldud teed.
Läksin tagasi.
Ja nagu rahustamiseks laskusin ma kõrgel rannaserval pingile, kuhu paistis läbi lehestiku ja poolpuhkenud roosinuppude tsipake valget kübarat ja käsi, mis liikus vaevalt arusaadavalt.
29
