Natukese aja pärast kostis säältpoolt järgmine kahekõne, mis mu kõrvu kikki ajades südame jällegi valjemalt peksma pani:
„Tohin ma Teie kunsti vaadata, M-lle Piratova?“
„Ei, Anton Petrovitsch“.
„On see siis mõni saladus?“
„Kes teab“.
„Te olete naljakas“.
„Seda olete mulle juba ammugi öelnud“.
Vaikus.
„Tohin ma muidu siia istuda või ehk segan?“
„Olete jällegi õnnetus meeleolus?“
„Vabandage, ma lähen“.
Ja liivasel kõnniteel kuulsin krägisemas kaugenevaid samme.
Nähtavasti oli Anton Petrovitschil üks nendest viletsusepäevadest, kus ta paigast paika põgenedes varju otsis iseenese eest ja kus ta sai tüütavaks kõigile oma nukra rahuldamatusega. Ei leidunud ühtegi, kes temale oleks kaasa tunnud, teda haletsenud, tema närvlikku kaebamistki kuulanud, sest kõik olid ise haiged ja pidasid oma häda tähtsamaks, huvitavamaks. Nad kõik rääkisid oma haigustest, nagu oleksid need ainukesed selletaolised ilmas ja nagu oleks jumal või loodus mõnesugusel armunõul neid valinud kandma seda eraldavat, peenendavat, suursugustavat märki. Haigused on saanud edvistamiseks, uhkustamiseks, haigused on saanud avatelevaks mõjun-
30
