ta kõhnu, kahvatuid palgeid, tema nagu liig lühikest ja lõtva alumist ning ettetükkivat, teravat päälmist huult ja kramplikult tõmblevaid suunurki, nagu uidaks sääl tumm nuutsumine; kui ma nägin ta musti loogas kulmi ja pikki, tihedaid ripsmeid laugudel, mis nagu liig sügavalt katavad terashalle silmi; kui kiindus mu pilk hõrenevatesse, metalliselt läikivatesse, pisut lokkidesse tõmbunud juustesse, mis vilaja palmikuna langesid ahtakeste, ettepoole surutud õlgade vahelt nääpsukesele, peaaegu muredale pihale; ja kui panin tähele ta marmorlikka luisi käsi peente sinakate soontega, ta pikki, nagu lõtvu sõrmi, mis lõpsid tibatillukeste, otstest alla laskunud küünekestega, — kui kõike seda nägin, oli mul äkitselt tundmus, nagu ei istuks me esimest korda kõrvuti, vaid nagu saaksime kaua aja tagant muutunud tingimustel uuesti kokku; nagu oleksime millalgi teineteisest põgenenud, tõtates otsima õnne ja rahuldust mujalt, ja nüüd resigneeritult ja nukralt tulnud ütlema, et meil järele jäänud ainult lootuste nurjaminek.
Jahmatades nõksatasin, kuuldes madalal, hääbuval häälel öeldud sõnu:
„Tänan roosi eest“.
Ma ainult naeratasin ja kumardasin pisut tema poole.
„Panin ta vette, sääl elab ta kaua“, rääkis ta edasi, ja silmi minu poole tõstes lisas juure: „Kõik imestasid, kuidas ma korraga roosi koju
42
