viisin: tänini pahandasin teistega, kui nemad neid murdsid“.
„Andke andeks“, palusin ma, „see on ainuke roos, mille ma murdnud“.
„Te läksite nii ruttu ära, ma ei saanud sõnagi lausuda“.
„Ma kartsin“.
„Mina ka“, lausub ta tasa ja naeratab piineldes. „Juba ammugi tundsin, et Te tulete, ja kartsin, ootasin ja kartsin. Kui Te ära läksite, tahtsin Teid kutsuda“…
„Ma poleks tulnud, ma arvan, ma poleks“.
„Ootasin Teid juba sest ajast, kui Teie jalutule selle raha andsite“.
„Millest Te kodus rääkisite“.
„See tuli rumalusest, Te peate mind vabandama“.
„Pole põhjust“.
„Muidugi on! Alles pärast, kui juba hilja, märkasin, mis ma teinud“.
Jutulõng rebenes. Sõnad nagu puutuksid haigeid, helli kohti, kuhu nad langevad vaiksel helinal.
„Pean koju minema, päike on madalas, tädi ootab“, ütles ta vabandaval toonil.
„Tohin ehk Teid saata“?
„Tänan“.
Nähes ta nõtkuvate jalgade astumist, tahaksin kätt pakkuda toetuseks, aga ei tihka, ei söanda, nagu kardaksin ta lõtvade liikmete puutumist.
43
