üksikud värvid teisenevad varjunditesse, millele pole antud nime. Ainult meeled uimlevad joobunult ja süda hakkab valjemini peksma, nagu aimaks ta lähenemas midagi suurt ja kallist.
Üksik pilverank on hõõgumas päikse ruttukahanevast kuumendusest. Palmioksad sipsatavad pehmel kahinal tukkumas roose ja lauluräästas rõkkab puuladval lugude lõppu.
Vaiki, mu armas, on lähenemas õndsuse viiv!
Neil on õigus, kes räägivad kahesugusest ajast: üht näitab kell, öö ja päev, aastaajad, teist ei saa millegagi mõõta, see on määramata. Mõned tunnid, isegi silmapilgud võivad igavikuna tunduda ja aastakümned kaovad lühikese uinakuna. Aga mis elades näib lõpmata pikk, paistab tagasi vaadates kauge unenäona, peaaegu ei tahaks uskudagi, et ta kunagi olnud.
Kuhu on viimased päevad saanud? Olid nad nii lühikesed, et ma neid tähelegi ei pannud? et ma aega ei saanud sõnagi kirjutada? Oh ei! Kes suudaks mõõta selle ainukesegi silmapilgu pikkust, kus ta esimest korda puutus mu käevart, toetust otsides? Ehk kuidas peaksin kirjeldama kõigi nende päevade vältust kuni eile õhtuni, kus kuulsin, et ta täna-homme sõidab?
Või millega võrdleksin läinud uneta ööd
47
