ja tänast päeva, kus pean koju jääma palaviku pärast? Tema sõidab täna-homme, aga mina pean olema siin, nelja seina vahel, võib olla, ka siis, kui ta asetatakse lootsikusse, mida türklased, manades väsimata keelil, hakkavad aerutama merel ootava auruka poole.
Istun uimasel pääl ja lõdvul liikmeil laua ääres, vedades krabisevale paberile karglevaid tähti. Meelteuimas tundub, nagu ei krabistaks minu oma käsi paberit, vaid nagu teeks seda keegi teine — nagu istuks tema minu kõrval, mäletades üürikest minevikku, mis on tiine lunastamata pantidest tulevikuks.
✻
Puiestiku kaugemast otsast ringkäigul tagasi jõudes istus tema juba sinaarialusel pingil, säälsamas, kus ta minult vastu oli võtnud mu häbeliku roosi. Meeltes tundsin iseäralist kihvatust ja olin valmis temast mööda astuma, aga tema pilk otsustas teisiti. Ehk miks pidingi mööda minema, olin ju tema pärast siin! Või ei saanud tema mõõdupuuks kõigele mu tegevusele? Õhtuti uinusin lapsena, kes palli pildudes või kepiga ratsutades päeva otsa paljajalu ümber kilganud, ja hommikuti virgusin imestanult, et öö nii ruttu mööda läinud. „Tema tahab, et ma hästi magaksin“, kordasin voodi heites, „tema ootab mind ja armastab, et ma värske ja rõõmus oleksin“, ütlesin hommikuti ärgates.
Täna, sel esimesel päeval, oli ta valges
48
