saab see osaks liival lohisevatele lainetele, tuulepuhangutele või mõnele muule asjale.
Aga korraga oleksid nagu kõik ta soovid täidetud ja ta lausub rahuldunult:
„Lähme nüüd“.
Esimesel trepiastmel võtab ta sõna lausumata mu käe alt kinni ja nagu oleks mulle morfiumi käevarde pritsitud, tungib sumestav vool kehasse; isegi põlvis ja all pahkluudes lööb miski surisema, ulatades varvasteni. Silmis väriseks nagu kauge sinine õhk, mis hõljub aedade vahel õilmitseva rukkipõllu kohal. Aiman mingisugust sisemist helinat, mis laguneb piirita kaugusesse: heliseb tuulepuhang, helisevad lokslevad lained, heliseb rannarihv jalge all. Nõrk käsi otsib minu käelt tuge ja kerged riided, mis katavad kõrendlikku keha, kahisevad mind puutudes, kui suu sosistab nagu õhatud sõnu:
„Tasa, tasa, ma ei jaksa“.
Oh taevas! kui tohiksin, kui söandaksin sind sülle võtta ja kanda kätel, mu vaev oleks ju nii väike ja mu koorem kebja. Aga meid on valvamas ilma silmad ja sääl sähvataks kuri pilge ning huultel laieneks kaval muigamine.
„Tänan“, sõnab ta üles jõudes ja vabastab mu käe, nagu mulle näib — viivitades, kõheldes. Tahaksin teda vastu tänada, tahaksin öelda, et ta mulle sugugi raskuseks polnud, vaid et kahekesi palju hoogsam on astuda, aga keel ei paindu sõnadeks ja valusatena neelan nad kurgust alla.
51
