„Nõnda on nad ikka, jalad niisama“, vastab ta minu tähendusele.
Kui õhtu eel minekut teen, ütleb ta:
„Homme tulete? eks? jah“?
„Tulen“.
Oli see tõepoolest kõik esimesel päeval? Kes teab! Ehk olen nii mõndki unustanud, ehk olen päevad seganud, kuigi need sündmused paistavad selgetena, nagu oleks neile valjutatud aastasadade reljeflik pitser. Aga eks ole ükskõik, kas see sündis päev hiljem või varem, pääasi, et see nõnda oli ega mitte teisiti.
Aeg kadus vahuna, mida merde taganev laine jätnud rannarihvale. Meil oli ikka tegemist, ikka käimist, vaatlemist ja harutamist, seisatades tundmata puude, põõsaste ja lillede ees või mäletades mõnd meeltesse kiindunud vaadet merele, mägedele või helerohelisele aasale metsaga varjatud orukallakul.
Ühel karastaval hommikul, pärast öösist vihma, mis oli siledalt kiviteelt uhtunud tolmu, sõitsime kümmekond versta välja kuhugi mõisa parki, mis mere ääres mäenõlvakul. Tee viis järskude kaljude alt läbi, mille irvakil rahnude vahelt jasmiin oma kollakasvalged õied oli sirutanud, nagu pakuks neid möödasõitjatele või meretormidele, kui need tulevad vahutavatel lainetel kihutades.
„Näete“! karjatas Sonja kätt sirutades lõhnavate õite poole, nagu ulataks ta nende järele.
56
