turgatas meele ka see puhas, rõõsk üliõpilane, keda ma Nadjeshda Pavlovnaga sagedasti näinud: kas temagi ei tee lunastustööd, lootes elustülpinud naist pöörda karskele teele, kuni liha ideaalid hävitab ja lunastaja langeb kavala võrgutaja kenaduste silmusesse. Kõik tahaksid olla teiste lunastajad, iseäranis siis, kui nad oimetuks saanud enese lunastamiseks. Nagu läheneva hukatuse unustamiseks mõeldakse aina teiste pääle, püütakse ainult ilma lunastada. Aga ilma lunastajaid on palju olnud. Kui keegi ometi iseenda lunastaks!
Need mõtted tulid mul veel pärastki meele, kui ükskord palaval päeval roosidevarjulisel pingil istusime, kus kuumendatud lõhn valdas meid imeliku raugusega. Meil on Jungle Book kaasas ja juhtumisi avasin päätüki loomade jooksust. Sonja nihkus mulle pisut lähemale, heitis pilgu raamatusse ja lausus:
„Ah see! Lugege, ma kuulan, see on imeline“.
Ma hakkasin vaiksel häälel pikkamisi lugema. Aga juba mõne lehekülje järel sibeles ta kehas kerge värin ja ta suu seadis nagu külma pärast võdisemisele: veel pisut ja kuula, juba lõgisevad hambad.
„Küll, jätke järele, ma ei või enam, see erutab. Tahaks ühes, tahaks lennata iga nelja tuule poole“.
„Küllap tuleb kord aeg“!
62
