„Ärge rääkige! Lähme siit ära“. Ja kramplikult minu käest kinni haarates, lisab: „Lõhn hakkab pähe… ja lugemine… hääl… aga neist asjust peab vaikima“.
Mis oleksin küll sel silmapilgul annud, et teda uskuma panna kord tõesti tulevat aja!
Vaikides läksime kodu poole ja ta harilikust kärmem samm tundus põgenemisena millegi kohutava eest. Aga kus on peidu-urgas uskmatule ja kes annab varjupaika abitule?
Viimasil päivil hakkas ta kalduma mingisuguse mõistatuslikkuse poole. Silmad tahtsid nagu midagi iseäralist usaldada, aga huultelt heljusid harilikud sõnad, mis sagedasti hääbusid nukrasse vaikimisesse. Ma ei tihanud põhjust küsida, ei söandanud sääl rääkida, kus oli tärkamas, võib olla, ootamatuse idu. Aga kui üles tõusin, et minna, haaras ta ajuti lapseliku abitusega kas või mu kuuehõlmast kinni, rabades sõnade järele:
„Teie ei lähe veel… ei, ei… istuge… siia… lähemale… nõnda“. Ja jälle tuksatas huulte ümber võruna salalik mõte, kui ta vaikis mulle silma vaadates.
Eile õhtul ta juurest välja astudes tabasin Lanini ja Anna Ivanovna rõdul.
„Millal Te sõidate“? küsis Lanin juttu jatkates.
„Homme või tunahomme õhtul, nagu telegramm käsib“, vastas Anna Ivanovna.
63
