Äkitselt tundsin meelekohtades valjenevat tuikamist, jätsin jumalaga ja põgenesin puiestikku.
„Või nõnda“! hüüdsin sääl endamisi. „Ilma et minule sõnagi lausuks! Tähendab — kõik on eksitus… pettus“!
Ja liiv ragises mu kiirenevate sammude all, kui hakkasin mõtlema, mis on eksitus ja pettus.
Ei ole und.
Käin mööda tuba või istun rõdul vaadates, kuidas kärbsed oma laternad vanuval videvikul süütavad ja kesköö lähenemisel kustutavad, vilksatades nõiatuledena, mis hukutamas hiljaksjäänud rändajat rabaaukudesse või kaljukuristikkudesse. Merel sõidab mööda tuledes valuv aurulaev; ta puhub vilet undavalt, aga ei peata, sest lainetus on vali. Konnad krooksuvad, nagu viidaks hulk poisse oma aega käristitega. Üle oru teiselt mäenõlvakult vilgub üksik leegitsev tuluke ja säält kannab tuulehoog ajuti metsikut, sõjakisalist või jahisarvelist laulu meeste suust, kes on öökorteris põlise sinaari all. Kuu oleks nagu pistetud kauge mäe tippu, kust ta rõõsa unistusliniku ilma üle laotab.
Vahin pimedasse orgu, nagu püüaksin seletada midagi nägematut; kuulatan kohisevaid puid ja ajan kõrvad kümnekordselt kikki, lootes tabada midagi iseäralist ja tähtsat.
64
