Mõistsid sa, et sind kui tedrepojukest tahtsin huultele tõsta ja palaval hingusel sussutada?…
Uuesti joovastume teineteise lähedusest, aga sellest joovastusest nõrgub seletamata nukrust, mida tunneks nagu kogu keha, ja tummaks jääme oma ärdas meelteuimas, kuni ta mingisuguse mõtteassotsiatsiooni kaudu jõuab sõnadeni:
„Nüüd hakkad sa uut elu, võtad jõu kokku; sinust peab midagi saama, pea meeles — mina tahan seda. Lubad sa“?
Esiteks ei mõista ma teda, aga siis turgatab mulle meele mu luuletatud saamatus, mis oleks nagu muutunud tõsiseks, ja ma tõttan talle tõotama uut elu, uut jõudu, uut püüdmist.
„Ma tõotan, ma vannun… kõik, kõik… mu õrnake, mu tibatilluke… mu“…
Ei mäleta, mis rääkisin, aga ma tean, et rääkisin, nagu ripuks selle küljes kellegi elu, hingeõnnistus. Tema aga tahtis naeratada ja ta kätepuutumine muutus emalik-hellaks, kui ta nad mu meelekohtadele pani, et lähendada mu huuli suudlemiseks.
Lahkudes laseb ta silmad toas ringi käia, nagu tahaks ta iga asjakest jäädavalt meele panna ja lausub:
„Siin on ilus“.
„Rõdul on veel ilusam“, vastan ma ja viin ta sinna.
73
