koekiuke. Ja äkitselt tekkis tundmus, nagu oleks ta juba lahkunud, nagu oleks elu temast lillelõhnana õhku värisenud, maad andes nägemata vaimuna alla laskuvale surmale; mina aga viibin viimist korda ta juures, vaadeldes jooni ja liikmeid, milles peidetuna tunduvad ilmavandused. Ja uneldes unustab keel sõnad.
„Räägi veel“, liiguvad ta huuled.
Jahmatades tunnen, nagu peaks nüüd vaim mu pääle tulema, mulle sõnu suhu pannes, milles kihisedes läikleb jumalate surematuks tegev jook: see annab talle usu ja lootuse elu sisse tagasi.
Hakkan talle kodust rääkima — imelik, ikka armastame kahekesi kodust rääkida! Räägin mändidest ja kuuskedest, kus all kasvavad maasikad; räägin kaskedest, niidiliste, leinaliste okstega nõres kaskedest, mille ümber kevadel lendlevad põrnikad ja mida me ööseks toome peatsisse, et joovastuda nende värskete lehtede lõhnast; räägin pärgadest ja vannikutest, mida kevadeti punuvad ainult noored; räägin suurtest rabadest, mille servadel elavad inimesed; räägin „viinamarjadest“ — mitte nendest, mida tema tunneb, vaid teistest, — mis kasvavad sooäärsetel põndakutel jussrohu seas või randemaalistes sanglepapõõsastes tibatillukestena, roosakaspunastena ja magusatena, maigult meele tuletades mingisugust viina, mille nime ei tea; räägin valgetest kevadöödest ja unelevast nuk-
80
