ta vana herra poole, „ka temal pole ju lõpp kaugel“.
See kehitab ainult õlgu ja lausub siis:
„Mis teha, ikka on see nii: vaimukamad, võib öelda paremad jäävad võitluses elu eest alla. Nad tahavad liig palju ja neilt nõutakse veel rohkem. Erk hobune jookseb ka kõige paremad jalad vigaseks, laisk aga viib oma tömbikud tervelt mulda. Just neid paremaid peaks kaitsma, nende vastu peaks hell olema, aga loomakaitsjadki näevad ikka kõige päält laisku, sest neid piitsutatakse“.
Tõttasin minema, lubades õhtupoolikul tagasi tulla. Ma ei tea, kas vanal herral õigus oli, aga mind haavas see rahu, millega ta asjast rääkis, ja ma ei saanud ta võrdlust kuulata ilma sisemise tülgastuseta: jutt on ainsast, mis kannab eneses ilma, aga tema hakkab seletama loomadest, hobuste jalgadest.
See oli viimane kord, kus teda elavalt nägin, sest kui kella kuue paiku tagasi läksin, puhkas ta juba surnurüüs: uni oli verejooksuga lõppenud, mis kustutas väriseva elutulukese.
Norus pääga seisin ta ees. Ei ma mäleta, mis tundsin, nii tuimaks oli saanud erutustest väsitatud keha ja vaim. Aga üht tean: seistes ja üksisilmi ta näkku vahtides, kus oli isegi surma sünnitatud muutuste pääle vaatamata ar-
83
