mas vähemgi jooneke, näis mulle korraga, nagu oleksin juba ammugi nõnda seisnud. Seisin uneta öil klaasukse piida vastu toetades, kui mõtlesin tema pääle; seisin hõbedase kuuse varjul, vaadeldes maruhoos heitlevaid laineid, kui ta tuli tädi najal randa; seisin suure sinaari all, värisevas käes hoides vaevalt puhkenud roosi; seisin kesk põrandat oma toas, mis lõhnas ainult temast, meele tuletades nagu uimastavate lillede närvastanud lõhna; seisin ja seisin. Nagu polekski mu tutvus temaga muud kui aga see tänane hirmus seismine!
Mu sõnades, mu hinges ei leidnud jumalate surematuks tegevat jooki. Ei kunagi enam paota ta oma suletud lauge aukuvajunud silmil ja vereta huulilt ei või lugeda igatsetud sosinat: „Räägi veel“! mis andis kujutusvõimule tiivad ja pääajule painduvuse, selguse. Katkevalt hääbuv häälekõla ei saa rinnas enam joovastavaks erutuseks. Sääl veetakse nüüd raudrulli — muljuvalt, rusuvalt; hobusel on rõhuvad jalad ja viivitav samm, sest rull on raske ja pind vaibuv-pehme.
Ta oli tahtnud, et teda koju ei viidaks, vaid siia maetaks — surnuaeda, mis mäenõlvakul, saledate sinaaridega ja nõtkete küpressidega, kuhu paistavad põhja poolt valendavad mäed ja lõuna poolt, üle aedade ja majade, meri kord
84
