tustele, nagu oleks kõik endiselt korras. Nad käivad harjunud viisil jalutamas, istuvad laua ääre sööma ja lähevad õhtul harilikul ajal magama ning kergendatud meelel, et see ootamata tülitus mööda, võtab politseimeister asemel lamades oma kaherealise kõhule ja mängib oma ainukest lugu.
Vaatasin, kuidas leinarong pikkamisi mööda liikus, esiteks orus, siis siiraviira mööda mäekülge, kord silmade eest kadudes, siis jälle nähtavale tulles, kuni teda lähem mäehari varjas, kust veel tuulepuhangul kõrva tabasid pühaliku meloodia helid, mida laulda rõkkasid heledad, nagu hellunud poisikeste hõbekurgud…
Lõpuks kadus kõik mägede taha, kõik hääled vaibusid kaugusesse, aga ikka veel seisan ma nagu midagi oodates ja lahkun rõdult alles siis, kui leinalised tulevad mindud teed tagasi.
Viimased päevad lamasin voodis — ihusoojus oli tujukas. Terves kehas tundsin tumedat, soiguvat valu, nagu seda ponduvad paised sünnitavad. Alguses oleks nagu ainult veidi soe, aga soojus muutub kuumuseks ning sähvatab ajuti tsuskava tuksatusena, mille paika ei saa kindlaks määrata. Vahetevahel niisutan külma veega huuli, lootes sellest karastust ja jahutust, aga ikkagi pakitseb endine valu ja paisuvast soojusest saab piinav kõrvetus, mis näib täit-
86
