Lehekülg:Veeteede seadus 1938.pdf/8

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
8.

ka kalapüüdjad tasuta kasutada käesolevas seaduses ettenähtud ulatuses laevade ja muude ujuvabinõude kaldale tõmbamiseks, vedamiseks ja parandamiseks, puude ja muude kaupade väljalaadimiseks, püügiriistade kuivatamiseks ning muudeks säärasteks otstarveteks.

Ajutist kallasrada võivad parvetajad parvetamise otstarbeks tasuta kasutada ainult Teedeministri poolt määratud ajal.

§ 34. Kallasrajale, välja arvatud sadamad, sillaalused, raudtee ja maantee piirkonnad, aiad, pargid, õued ja avalikud väljakud, võib laevur, parvetaja või veeteede korraldaja asetada igasuguseid materjale olukohaselt tarviliku ajani, kuid hiljemalt ühe kuu jooksul peale navigatsiooni algust peavad omanikud need materjalid kallasrajalt ära koristama; neid materjale ei või asetada jõgede kallasradadele 1. juunist kuni 1. detsembrini.

Kallasraja ehitus- või hoiukohaks kasutamise eest, väljaarvatud avariijuhud, võib kaldaomanik nõuda tasu, mille suurus määratakse kokkuleppel või selle puudumisel – tariifide järgi.

Need tariifid kinnitab Veeteede Valitsuse ettepanekul Tariifinõukogu.

§ 35. Avarii-juhtudel võib asetada ohusolevaid varasid ka väljaspool kallasrada olevale maa-alale, kuid mitte aedadesse, parkidesse, õuedesse ja avalikele väljakuile, milledest aga äärmise vajaduse korral peab siiski võimaldatama läbikäimist juurdepääsuks nende varade hoiukohale.

Neil juhtudel kaldaomanik võib nõuda tasu § 34 kohaselt.

§ 36. Kallasrajale võib talvitamise või avarii korral kaldale asetatud varade hoiuks ehitada varjualuseid ja vahimajakesi, samuti võib kallasrajal teostada ujuvabinõude ehitamist, kuid need ehitised ja ujuvabinõude ehitamised ei tohi takistada liiklemist kallasrajal ja nad võivad asetseda kallasrajal ainult kuni järgmise navigatsiooni alguseni, millest arvates ühe kuu kestel peab nad lammutatama ja