ja rikkuse ees kui ussikesed. Sepp Villu üksi armastas teda kui omasugust inimest ja kena, tarka tüdrukut. Kas Maieke seda nägi või mitte, on teadmata; teada on nii palju, et Mai iga kord, kui sepp Risti talusse võõraks tuli, oma ema meelest üleliia elavaks ja vahel koguni vallatuks läks... Priidu silmis oli sepp kõige mõnusam mees tema poolt tuntud maailmas; ta aeles päevade kaupa sepapajas pingi peal ja silmitses imestuse ning aupakkumisega, kuidas töö sepa käte all edenes; siis tuli vahel ka Priidule himu tööd käsile võtta, mida ta muidu kui surmarohtu vihkas ning põlgas. Sepal jälle oli, nagu öeldud, pool maailma sõpru täis, aga kellegi juurde ei tormanud ta nii määratute sammudega kui Risti talusse.
Kus inimesed õnnelikud on, seal ei armasta nad suurtest asjadest ega sügavast tarkusest kõnelda. Ka meie sõprade jutt oli sel puhul nii tühine, nende rõõm tõsise vaatleja silmis nii lapselik, et sellest laiemalt rääkida ei maksa.
Tühi jutt ja naer kestsid nii kaua, kuni perenaine jälle nende keskele ilmus. Krõõda silmad hiilgasid ilma nähtava vaimustuse põhjuseta ja ta keel käis pisut kangelt; tuju näis esiotsa kaunis hea olevat, läks aga kohe tusaseks, kui ta nägi, et sepp ja Mai nii teineteise ligidal istusid, et kõige peenemgi saksa rätsep nende vahele ei oleks mahtunud.
„L—lõpetage ju oma hirnumine!“ käratses perenaine. „Häbi sulle, Maria! Kohe mine vaata, mis kuduja teeb!“
Mai tõusis sõnakuulelikult üles ja läks teise tuppa.
„Miks te ikka va maakeelt jahvatate?“ taples perenaine edasi. „Oleks sest Villust vähemalt nii palju kasu, et mu lastele saksa keelt õpetaks! Te saate ju kõik tast aru, miks te siis ilmaski ei räägi!“
„Ega me saksad ole,“ urises Priidu.
20
