ette ei tea arvata. Armu ja hirmu jagavad nad silmanähtavalt mõne kõrgema väe sunnil, ja vanad germaanlased pidasid neid sellepärast õigusega peaaegu jumaliku au sees. Kes oleks näiteks ette võinud kuulutada, et Krõõda mõru nägu sepa turtsumise ja ähvardamise juures järkjärgult mahedamaks pidi minema? Nähes, et sepp tõesti vihane oli ja et Priidu tema käsu täitmiseks tuppa tahtis minna, sasis Krõõt Priidu sabast kinni, välgutas kelmikalt naeratavaid silmi sepa poole ja ütles lahkesti noomival häälel:
„Sinul kohe ikka tuli takus, Villu. Kas meesterahvas tohib na kärsitu olla? Ma naljatasin... Kuule, kas sul seda viina veel palju on? On küll? Mai, mine pane mett ja leiba lauale! Ehk soojendab sepp selga ja võtab pisut hingepidet.“
Krõõt kadus ukse taha ja Priidu ning Mai talutasid sepa poolvägisi elutuppa. Perenaine ja viinaankur olid nagu tina tuhka kadunud. Noortele inimestele ei teinud see suuremat valu. Pea täitis nende rõõmus vadin ja naer tervet tuba. Kõigest oli näha, et need kolm inimeselooma isekeskis väga suured sõbrad olid.
Küll oli Risti Krõõt katsunud ümberkaudsetest mõisadest ja Viljandi linnast alamat saksa soost rahvast oma majasse meelitada ja oma lapsi nende noorema sooga sõbraks teha. „Antvärgid“ tulid ka vahel jõuka perenaise toitu maitsema ja sealt seda või teist kinki kaasa võtma, vaatasid aga siiski „vabadele talupoegadele“ üleõla ega kutsunud neid iialgi enda juurde võõraks. Priidu ja Mai olid sellest ammugi aru saanud ja ei läinud omalt poolt kedagi taga otsima. Maiel oli noorte meeste seas palju kummardajaid, aga linna noorsandid liputasid ainult tema ilusa näo ees saba ja talupojad roomasid tema vabaduse
