Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/19

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


gi peab tegema, siis kahmas ta nurgast luua kätte, astus sellega otsekohe sepa ette, püüdis teda ühe pilguga elusalt ära põletada ja karjus, kui keelepaelad jälle lahti pääsesid, inetu häälega:

„Kasi siit välja ja ära näita oma nägu enam!“

„Ära tule meest narrima,“ ütles sepp pahaselt ja lükkas luuavarre, mis kardetaval viisil tema nina all vibas, nii järsku kõrvale, et vars ja vihane naine õhu sisse rõnga kriipsutasid. Seepeale pani sepp kaapkübara pähe ja läks sõna lausumata välja. Priidu tahtis ta järele lipata, aga ema ei lasknud teda uksest välja. Varsti kuuldi õuest värava raksumist ja tagatoast tasast nuuksumist...

Hakkas juba pimedaks minema. Sepp Villu sammus tuntud teerada mööda kodu poole. Ta jalad ei tuletanud enam tiibu meelde, vaid liikusid raskelt ja laisalt. Küll vahtis ta jällegi enese ette maha, aga seekord ei otsinud ta tillukesi jälgi ega naeratanud, kui üks neist kogemata silma puutus.

Kümme minutit võis ta sedaviisi kõndinud olla, kui ta enese selja tagant rutuliste ja kergete sammude krabinat kuulis, ümber vaadates nägi ta Maie tulevat.

„Villu!“ hüüdis tüdruk nõrga häälega ja viivitas sammu.

Sepp ei liikunud paigast.

Mai tuli ligemale, pikkamisi, kartlikult. Kui ta sepa ees seisis, nägi see poolpimeduseski, et tüdrukul punaseks nutetud silmad olid.

„Mis sul arus, et nii hilja veel pimedasse metsa jooksed?“ taples Villu karedalt.

„Tahtsin näha, kas sa vihane oled,“ vastas Mai aralt naeratades ja naisterahvaste viisi järgi mehe silmist seletust otsides.

„Olen jah vihane,“ turtsus Villu. „Ega ma koer ole, et mind malakaga uksest välja aetakse.“

22