Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/20

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ära pahanda, Villu,“ palus Mai. „Ega ema nii kuri ole, kui ta näitab. Vaata, kui sa teine kord jälle tuled, siis on ta seda lahkem.“

„Enam ma ei tule.“

„Ei tule?“

„Mitte jalaga.“

„Siis oled sa ikka tõesti vihane?“

„Olen jah.“

„Kas minu peale ka?“

„Ei, sinu peale ei ole, aga... ma ei tea, kuidas ma pean ütlema... sa ei ole mulle praegu mitte nõnda armas kui muidu. Vaata, sa oled täiesti oma ema nägu, ja see paneb mind mõtlema. Kui ma täna tema kurja nägu nägin ja ta alatut mõnamist kuulsin, tuli mulle see kentsakas mõte, nagu oleksid sina ise see olnud, nagu võiksid sina ka niisuguseks saada. Tont teid, naisi, teab! Ma ehmatasin isegi ära, nii et süda valutama hakkas. Praegugi valutab, ja pea on kurbi mõtteid täis. Mina ei teadnud siiamaani mingisugust vahet sakste ega maainimeste vahele teha, aga teile laulab ema iga päev ette, et saksad üksi inimesed ja meiesugune paljas loom olevat; ehk mõjub see pikkamisi ka sinu ja Priidu peale, ja te hakkate mind ka alatuks pidama.“

„Sa ei armasta mind enam?“ küsis Mai surija häälega.

„Ei ma tea isegi ütelda,“ kostis sepp mõttes.

„Noh, jumalaga siis.“

„Jumal kaasa.“

Kumbki ei tahtnud enne paigast liikuda.

Mõned silmapilgud vältas sügav vaikus. Mõlemad seisid nagu tardunult ja vahtisid jumal teab kuhu pimedasse metsa. Vaikus läks õudseks, piinlikuks...

„Head ööd, Villu!“

23