leid ilmaasjata ärritate. Teie põli on praegu küll raske, aga võõrad isandad võtavad kõige väiksemast tõrkumisest põhjust oma iket veel raskemaks teha ja maarahva vastupanemise jõudu täiesti lämmatada. Parem on, kui terve rahva jõud segamata rahus kosub ja siis igal pool ühekorraga teole ärkab. Vaat, siis on aeg vahva olla, siis maksab vara ja eluga mängida, sest mängu hind on vabadus ja õnnelik põli; siis on ka lootust, et mäng võidurikkalt lõpeb, nagu hiljuti üks saksa soost rahvake, kes kõrgetel mägedel elab, on näidanud[1].“
Munga silmad hiilgasid kentsakalt, kui ta neid sõnu kõneles. Mehed vahtisid imestades vaimulikku meest, kellest aru polnud saada, kas ta vaigistaja või ässitaja oli. Keegi ei kostnud sõna. Valitsevas vaikuses oli selgesti kuulda kapjade plaginat, mis ligemale näis tulevat. Varsti tuli ka metsatuka tagant suur ratsaliste salk nähtavale. Eesotsas sõitsid ordurüütlid, valged kuued seljas ja mustad ristid rinna peal; nende kannul raudriides sõjamehed ja sulased; odad ja paljad mõõgad välkusid heledal päikesepaistel.
Talupojad vaatasid kahvatades üksteise otsa. Munga näo üle libises tume vari. Keegi ei julgenud häält teha, aga mitmed piilusid kaitsva metsa poole; neil näis himu olevat jooksu panna. Et aga keegi esimene ei tahtnud olla, siis jäid kõik paigale ja koondusid tihedasse hunnikusse. Väesalk tuli kiirel sõidul ligemale ja piiras talupojad igast küljest sisse.
Viljandi komtuur, halli habemega ja ausa moega rüütel, ütles valju häälega, aga viletsas maakeeles:
- ↑ Munk räägib siin šveitsi rahvast, kes 30 aastat enne meie jutu algust enese Habsburgi raske ikke alt vabastas ja oma priiust tugeva käega kaitses.
