„Peksta meie endid ei lase!“ müristati mitmest küljest.
Vanemad katsusid nooremaid vaigistada, aga see tegi asja veel hullemaks. Müra läks nii suureks, et üks enam teise sõnast aru ei saanud.
Korraga astus kõrge kasvuga munk, kelle lähenemist keegi tähele ei pannud, käratsejate keskele ja hüüdis tugeva, sügava häälega selges maakeeles:
„Rahu kõigile!“
Kohkumise ja imestusega pöördusid kõikide näod pika munga poole, keda keegi ei tundnud, kelle mehine kuju ja uhke, tõsine nägu aga kõiki aupakkumisele sundisid. Mitmed tundsid ebausklikku hirmu ja lõid salamahti risti ette. Priidu, kellele kartus ja hirm tundmata asjad olid, astus munga ette ja vahtis teda pealaest jalatallani, nagu mõnd kentsakat võõramaa lindu.
„Armsad inimesed, hoidke endid õnnetuse eest!“ rääkis munk, kui kõik vait olles ootama olid jäänud. „Mõtelge, mis teie teha tahate! Teie tahate üksipäini terve Saksa ordu vastu hakata. Sellega näitate küll, et teie vahvad mehed olete, aga mõtlemata vahvus ei või muud kui kahju tuua. Sõjameeste vastu ei või teie palja käega hakata, meeletu katse eest aga saab teid kõiki tükkideks raiutama. Õige küll, et mees surma ei tohi karta, aga mõtelge, mis siis teie vaestest naistest ja lastest peab saama?“
„Mis munk naistest ja lastest teab?“ pilkas Priidu.
Munk silmitses teda lahke näoga ja ütles tasasemalt:
„Tõsi on, et mõned poisikesed neist enam rääkida mõistavad, aga palja rääkimisega pole nad veel toidetud ja kaetud... Ärge mõtelge, mehed, et mina teid arale vägivalla kannatamisele avatleda tahan. Ei koguni. Ma tuletan teile ainult meelde, et teie mitte üksi iseenestele ja oma peredele, vaid kogu rahvale kahju teete, kui rüüt-
26
