Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/27

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


peale kadedad, kiskusid üksteise käest maid ära, tõstsid vastastikku paavsti ja keisri ees raskeid kaebusi ja pesid endid siis valedega ja suurte rahaohvritega puhtaks. Üks vihavaenu põhjus oli see, et preestrid ja mungad rahvast vähegi õpetada ja harida püüdsid, kuna ordurüütlid ja nende vasallid käte ja jalgadega rahva valgustamise vastu seisid. Vägivaldsed teod olid mõlemalt poolt igapäevased asjad; iseäranis olid rüütlid kui kangemad alati valmis munkasid ja piiskoppide alamaid kimbutama. Sellepärast peame tundmatu munga julguse üle imestama, kes üksipäini vägeva komtuuri vastu julges välja astuda. Ette oli näha, et see heaga ei lõpe.

„Häbemata munk!“ kärgatas komtuur vihaselt. „Küll ma sulle näitan, mis ordu ja rüütlite sõimamine maksab! Siduge ta kinni!“

Munk kahvatas; vist sai ta aru, et ta liiga kaugele oli läinud. Ta lükkas kolm sulast, kes ta kallale tikkusid, ainsa käeliigutusega tagasi ja hüüdis ähvardaval häälel:

„Komtuur! komtuur! Ärge kutsuge õnnetust enese ja ordu kaela! Minu taga seisab Riia peapiiskop ja püha isa ise.“

„Ja kõigepealt su selg, mis su häbemata sõnade eest vastama peab,“ pilkas komtuur. „Ruttu, sulased!“

Munk laskis ennast pealtnäha rahulikult siduda. Kaks meest seati tema ja Priidu valvajateks, teised hakkasid tööle...

Väljavalitud süüaluseid peksti kaua, väga kaua. Kole ähvardus hirmutas õnnetuid põgenemast; nad karjusid hirmsasti, kargasid vahel kõrgesse, tantsisid jalalt jalale, heitsid kummuli lumesse, tõusid jälle jalule, ja rasked hoobid sadasid ikka edasi ning sünnitasid peenikest verevihma.

30