Väga kentsakalt mõjus see nähtus Priidule, kes säherdust asja esimest korda nägi. Ta nägu oli lumivalge ja krampidest viltu kistud, silmad pärani lahti ja ehmatust täis. Ajuti katsus ta kõvu kütkeid katkestada ja tõmbas käesooned nii kangesti pingule, et veri näkku tõusis. Ka munk oli kahvatanud, aga pealtnäha täiesti rahulik. Tasakesi nihutas ta ennast Priidule ligemale, kuni nende selja taha seotud käed kokku puutusid. Vahid ei pannud seda tähele, sest nende silmad olid põnevusega nuhtluspaiga poole pööratud.
Viimaks käskis komtuur peksmise lõpetada, kui pekstavad juba nõrkema hakkasid. Ta noomis veel kord kõiki talupoegi, et nad ässitajate sõna ei kuulaks ja veel samal päeval oma kohust täidaksid, sest et järgmise tõrkumise korral „tõsine nuhtlus“ neid ootavat.
Komtuur ei saanud oma kõnet veel lõpetada, kui tema selja taga vali kära tõusis. See tuli sellest, et Priidu arusaamatul viisil oma käed lahti oli saanud, nagu välk kõrval seisva hobuse selga karanud ja metsa poole kihutanud.
„Võtke ta kinni!“ müristas komtuur sulaste poole.
Kolm, neli meest kargasid hobuste selga ja kihutasid Priidule järele. Teistega tõttas komtuur naaberküla poole, mille elanikkude üle niisamuti kohut pidi mõistetama. Munk seoti ohelikuga kõige tugevama sõjamehe sadula külge ja võeti sel viisil kaasa.
Nuheldud Jõemäe küla mehed pugesid vaikselt igaüks oma hurtsikusse, kus naiste hale ulgumine ja meeste võimetu vandumine veel kaua kostis.
