Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/32

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Villu kondid raksusid ja ta hing rindu kinni jäi. Sepa selg, mida veel keegi surelik ei olnud painutanud, vajus looga moodi sissepoole, ta nõrkes ära, tundis oma põlvi nõtkuvat ja sai alles siis hinge ja selge aru kätte, kui ta munga põlvede vahel selili maas lamas ja munka tumeda, kurbliku häälega kuulis ütlevat:

„Vaata, nõnda on maarahva paremad jõud ikka isekeskis tülitsenud ja endid üksikult võõrastest murda lasknud.“

„Oled sina maamees?“ küsis sepp sügavalt hinge tõmmates.

„Olen küll,“ vastas munk.

„Miks sa seda enne ei öelnud?“

„Meie oleme võõraste läbi juba nõnda rikutud, et üks maamees teist enam uskuda ei või.“

„Mind võib igaüks uskuda,“ seletas sepp uhkelt. „Aga mungad on meistrid valetama. Kuidas võid sa maamees olla, kui sa munk oled?“

„Mina ei ole munk.“

„Kes sa siis oled?“

„Mina olen Tasuja!“

Oleks suur lõõts korraga laulma ja tuhandenaelane alasi mööda sepapada tantsima hakanud, ei oleks sepp seda kaugeltki nõnda suureks imeks pannud kui praegu kuuldud uudist. Ta ajas silmad pärani lahti ja tõusis istukile. Munk ei hoidnud teda enam kinni, vaid seisis püsti ta ees.

„Sina oled...“ kogeles sepp.

„See mees, kelle ainus mõte on võõrast kurjust nuhelda ja oma rahvast vabaks teha,“ vastas munk. „Mispärast sa minu saadikuid kuulda ei võtnud?“

Villu kargas püsti ja pakkus mungale kätt.

„Ära kurjusta, kallis mees,“ ütles ta pisut häbelikult. „Oleksid sa ise sel ajal siin olnud, kes teab, ehk oleksin

35