ma siis teist juttu rääkinud. Sinu saadikuid pidasin ma hulgusteks ja lobisejateks, kes rahvale tühja ässitamisega ainult kahju teevad.“
„Minu saadikud olid ustavad mehed,“ ütles munk kibedalt naeratades, „aga ma arvan, et mõnus elu ja isandate sõprus sinu kõrvad mõne asja kohta kurdiks on teinud. Sina oled üks neist vähestest maameestest, kes oma orjapõlvega rahul võivad olla; kes teab, sa ehk ei hooligi sellest, et seesama põli teistele põrguks on?“
Sepp lõi silmad maha.
„Ma ei ole sakstest muud kui head näinud,“ vastas ta kogeldes. „Mispärast peaksin ma neid vihkama?“
„Sa ei peagi neid vihkama, aga sa pead oma rahvast nii palju armastama, et sa võõraste vägivalda temast ära pöörata aitad. Saksad võivad paremad olla kui meie, aga nendel ei ole õigust meid oma loomadeks alandada, meid paljaks riisuda ja kõiki häid tundeid meie sees jalge alla tallata... Sepp Villu, ma olen sinust palju head kuulnud ja lootsin sinust suurt abi leidvat. Sakalamaa on sinu sõpru täis, kes sinu sõna hea meelega kuulaksid. Kahju, et sina, kes sa vist vana Lembitu järeltulija oled, tema vaimu ei ole pärinud! Oleks lugu teisiti, siis võiksime loota, et ka vana sakalaste vaim jälle ärkaks ja võõrast vägivalda murda aitaks.“
Sepp raputas kahtlevalt pead:
„Kuidas saaksime nüüdsel ajal võitu loota, kuna ordurüütlite ja taanlaste jõud palju suuremaks on kasvanud, kui ta meie rahva esimese allaheitmise ajal oli? Meie üksi ei või iialgi kahe suure riigi vastu hakata.“
„Meie ei ole üksi, kui meie aga üksmeelsed oleme!“ hüüdis munk välkuval pilgul. „Meie pool on õigus, ühine püüdmine, ühtluse tugevus. Peale selle on rootslased,
36
