Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/36

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


riides tema ees, kepp käes ja kott seljas. Sepp hüüdis tagasi põrgates:

„Ae, vanataat, kust sina siia sisse pääsesid?“

„Halastage, ristiinimesed, vaese peale,“ palus sant hädalise, lämbunud häälega.

„Kuhu munk kadus?“

„Ei mina, vaene, ole kedagi näinud,“ kähises vanamees ja puhkes nii kangesti köhima ning läkastama, et hale oli teda näha.

„Siin ma olen!“ hüüdis munga hääl pimedast kolikambrist.

Sepp tõttas sinna; aga ehk küll uks pärani lahti seisis, ei olnud kambris siiski inimese hinge näha.

„Munk, ae, munk, kus sa oled?“

„Siin!“ kostis munga hääl otse sepa nina all.

„Kus?“

„Maa põhjas!“ kõmises hääl sepa jalgade all.

Villu hakkas kahe käega peast kinni ja tõttas pimedast kambrist välja päevavalgusele. Vana sant oli kadunud kui tina tuhka. Sügavast maa põhjast kajas kauge hääl:

„Kas usud veel, et mind kerge püüda on?“

„Ei usu,“ vastas sepp hambaid lõgistades.

„Siis jumalaga tunahomseni!“

Sepp läks pead raputades elumajasse tagasi, aga ta söögiisu oli kadunud. Ta oli nii tõsine ja sõnakehv, et sellid araks läksid.

Õhtu poole tuli komtuur oma salgaga jälle sepapajast mööda. Komtuur oli pahas tujus, sest selle küla mehed, keda ta karistada oli tahtnud, olid ähvardavast hädaohust kuidagiviisi haisu saanud ja pakku jooksnud. Kohtumõistjad riisusid selle eest küll kõik hooned tühjaks, aga komtuuri meel oli haigeks jäänud.

39