Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/35

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


vaikis. „Mina ei ole ebausklik, aga sina võiksid mind uskuma panna, et sa lihane inimene ei ole. Seni ei tundnud ma enesest tugevamat meest maailmas, aga sina oleksid mu peaaegu kui kassipoja ära kägistanud. Seni ei hoolinud ma suuremat ei omadest ega võõrastest, vaid elasin rahus ja mureta päevast päeva, aga sina võiksid mind kergesti rahu põlgamisele ja otse meeletu mässu sisse meelitada. Sa oled kui veerev kalju, mis tee peal kõik nõrgemad asjad kaasa kisub või puruks peksab, kuni ise kuristiku põhja kaob... Ma ei või uskuda, et su ettevõte õnneks läheb, aga mul ei ole ka jõudu seda takistada. Tulgu, mis tuleb! Ma tahan talupojad kokku kutsuda ja sinu nõu nendele ette panna. Ma ei soovi neile õnnetust ega taha neid mässule ässitada; tehku ise, mis heaks arvavad.“

„Kus kohal tahad sa koosolekut pidada?“ küsis munk.

Sepp jäi pisut mõtlema ja ütles siis:

„Pool tundi maad siit otse põhja poole on põlise metsa keskel lage koht vana maarahva kantsi varemetega. Seal on veel praegugi võlvialuseid ja urkaid, kuhu kuulajate kõrv ei ulata. Sinna kutsun tunahomme õhtuks esiti ümberkaudsete külade vanemad kokku ja küsin neilt, kas nad sinu nõu tahavad vastu võtta.“

„Ma tulen ise sinna,“ ütles munk lühidalt.

„Parem oleks, kui sa kohe põgeneksid,“ ütles sepp murelikult. „Ma tunnen Viljandi komtuuri. Sind saab kangesti püütama, ja näo ning kuju järgi ei ole sind raske leida.“

„Mine silmapilguks õue!“ käskis munk pilklikult naeratades.

Sepp tegi, kuidas kästud, ja kui ta siis jälle sepapatta vaatas, seisis halli habemega küürus vanamees kerjaja

38