Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/38

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


esimest korda õpetanud, kuidas kõrvalops maitseb; ärge pange pahaks, kui ma teile omal ajal õpetuse eest tänu annan.“

Komtuuri viha oli antud kõrvalopsuga kustunud ja tal oli, õigust öelda, vist pisut kahjugi, et ta oma elupäästjat ja head sõpra nii alatul viisil oli teotanud. Kui õige isand ei arvanud ta aga heaks oma kahetsust alama ees näidata; sellepärast tegi ta väga kurja näo ja karjus hullemini kui enne:

„Sina, koer, julged veel ähvardada? Kas sa oled unustanud, kes sa oled? Vaata, mis orjade hellitamisest tuleb! Ma võtan su vara käest ja lasen su surnuks peksta... kui tahan. Hoia ennast edaspidi häbematuks minemast ja täna oma loojat, et seekord nii kerge nuhtlusega pääsed.“

Nende sõnadega läks komtuur ruttu välja, võib-olla selle sooviga, et sepp enam midagi oma kahjuks ütelda ei saaks. Ta andis sulastele kõva käsu ärakaranud vangid üles otsida, lubas kättesaajale head vaevapalka anda ja sõitis ise rüütlite ja sõjameestega lossi tagasi.

Sepp katsus uuesti tööle hakata, viskas aga varsti haamri niisuguse jõuga maha, et vars raksudes katkes ja raske haamer hüpates nurka lendas. Villu jooksis metsa, tuikus kaua puude vahel, langes viimaks kummuli lume sisse, pigistas käed vastu silmi ja nuuksus kui nuheldud laps.


6

Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber ja sosistas salamahti peremeestega. Kolmanda päeva õhtul leidis ta koju tulles Maie eest, kes teda juba hulk aega oli oodanud.

41