Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/39

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kus Priidu on?“ oli sepa esimene küsimus pärast südamlikku teretamist.

„Vangis,“ vastas Mai surutud häälega ja pisarad tulid talle silmi.

„Mis jutt see on?“ hüüdis sepp kohkudes.

Mai hakkas jutustama:

„Tunaeile õhtul tuli Priidu ratsahobuse seljas koju. Meie küsimuste peale, kust ta hobuse saanud, vastas ta, et ta hobuse ühe hea sõbra käest laenanud olla. Ta oli ühtepuhku hobuse ümber, söötis ja silitas teda iga silmapilk ja nimetas teda oma kalliks elupäästjaks. Mina küsisin, mis see pidi tähendama, ja ta rääkis mulle, et rüütlid teda mingi kelmustüki pärast taga kihutanud, aga kätte ei olla saanud. Eile hommikul sõitis ta hobuse seljas metsa ja tuli lõuna ajal jala tagasi, öeldes, rüütlid olla teda jälle taga ajanud ja enda päästmiseks olla ta hobuse joosta lasknud ning ise puu otsa roninud.

Pisut hiljem olin ma parajasti üksipäini õues, kui aia taga kära tõusis ja väravat valju häälega lahti teha kästi. Mina tegin värava lahti ja nägin kahte uhke näoga rüütlit ja mitut sulast — kõik ratsamehed. Vanem rüütel käskis kaht sulast hoovi ümber valvata, et keegi välja ei pääseks. Minult küsis ta kareda häälega, kas perenaine ja poeg kodus, ja kui mina selle peale kostsin, et ema kodus on, ronisid nad hobuste seljast maha ja läksid tuppa. Noorem rüütel, kellel mõisniku riided seljas olid, jäi üksipäini õue peale, hakkas minu ümbert kinni, nimetas mind ilusaks lapseks ja küsis mu nime järele. Mina ei andnud talle vastust, vaid katsusin ennast lahti rabelda. Tema silmad hakkasid kentsakalt põlema, ta andis mulle kõiksugu meelitavaid nimesid ja tahtis vägisi musu saada. Mina võtsin viimse jõu kokku, kiskusin enese tema käte

42