Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/4

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


osalt andsid nad maa ja selle peal elavad talupojad oma vasallide või alamate kätte, kes enamasti rüütli-, harva saksa kodanikuseisusest olid. Nendest ordu ja piiskoppide vasallidest on pärastine Eesti-, Liivi- ja Kuramaa rüütli­seisus välja kasvanud.

Eestlased ei olnud XIV aastasaja hakatusel Saksa ordu ja piiskoppide maadel nime poolest veel kõik täied päris­orjad. Pärisorjadeks pidi üksi neid tehtama, kes pärast ristimist veel ristiusust taganesid. Nüüd olid aga peaaegu kõik eestlased enam kui ühe korra paganausku tagasi langenud, sest et ristiusku keegi neile arusaadavaks ega armsaks ei teinud. Nõnda olid siis vist juba kõik eestlased, kui mõned tosinad maha arvame, tõe ja nime poolest oma usuõpetajate pärisorjadeks saanud. Kes kogemata veel nime poolest vaba oli, sellel polnud suurt põhjust oma vabaduse pärast rõõmustada. Võõraste isandate silmas oli ta ikka põlatud talupoeg ja oma rahva meelest pealegi isamaa äraandja.

Sepp Villu esivanemad olid ikka esimeste seas olnud, kes ennast ristimisveest puhtaks pesid, niipea kui ristijad selja pöörasid. Sellepärast oli Villu pärisorjade võsu ja ise Viljandi lossi pärisori. Siiski oli ta orjust ainult lapse­põlves tunda saanud. Kehajõu ja näidatud osavuse pärast oli teda hädaajal sõjameheks võetud ja ordurüütlite seltsis oli ta poolakate, leedulaste ja piiskoppide vastu sõdinud. Ta oli tark ja vapper sõjamees, kellest karutükke räägiti. Oma peremehe, Viljandi komtuuri[1] Goswin Herike, oli ta korra leedulaste keskelt välja raiunud, aga seejuures ise vangi sattunud. Vangist pääses ta imelikul viisil lahti

  1. Komtuurid olid suuremate ordulosside pealikud ja ümberkaudsete maakondade valitsejad; Goswin Herike (vanem) — pärastine Liivi landmeister.
7