ja põgenes Saksamaale. Siin õppis ta peenema sepakunsti selgeks ja käis keiser Ludwigi väega Itaalias, kus paptistid ta valusaid põhjalase hoope kaua mäletasid. Rändamishimu kihutas teda maast maasse; kui tugev sõjamees ja osav sõjariistade sepp oleks ta päriselt võõrale maale võinud jääda ja toredasti elada. Aga igatsus isamaa järele ärkas ja läks aegamööda nii tungivaks, et sepp Viljandisse tagasi tuli ja ise ennast jälle orjusesse pakkus. Komtuur Herike oli aus mees ja mõistis tänulik olla. Ta ehitas oma elupäästjale linna sisse sepapaja ja andis selle täiesti Villu hooleks; orjapäevi ei nõudnud temalt keegi. Aga Villu ei võinud kõrgete kivimüüride vahel elada; ta hakkas kõdunema ja läks laisaks. Siis laskis komtuur talle ligi kaks penikoormat Viljandist eemale, põlise laane keskele, vanale Pärnu maanteele uue sepapaja ehitada.
Siin tegi Villu nüüd juba viiendat aastat tööd; ta nimi oli kaugele üle Sakalamaa piiride kuulsaks saanud. Liivi landmeister[1] Eberhard von Monheim ise oli tema töökoda vaatamas käinud ja tema juures enesele mõõga teha lasknud, millega, nagu mitmed tahtsid näinud olla, rauda laastudeks võidi raiuda. Sepp tegi kõige peenemaid töid ja võttis nende eest rikaste käest ka head hinda. Tingimine ja nurisemine ei aidanud põrmugi — oli sepp kord hinna nimetanud, siis oli ta vähema pakkumise vastu kurdim kui surnu pealuu. Vägivald, mis sel ajal meie maal kõiki asju õiendas, ei olnud siin ka mitte kohane, sest sepp ja tema kolm selli olid kõvad mehemürakad ja mõistsid ainult seda nalja, mida nalja pärast tehti; pealegi seisis sepp vägeva
- ↑ Landmeister — maavalitseja. Neid oli Saksa orduriigis kõigest kaks: üks Preisimaa, teine Liivi- ja Kuramaa jaoks. Nad olid orduriigi ülema valitseja hochmeistri järel kõige kõrgemad riigiametnikud.
8
