sinu üle valvab, ei pea sa vägivalda kartma. Aga tead sa, kes see... häbemata noor rüütel oli?“
„Ta nimetas komtuuri enese onuks.“
„Oh sina, koeranahk!“ vihastas sepp. „See on siis noorem Goswin Herike, komtuuri vennapoeg ning Puidu mõisahärra poeg. Vaata võrukaela! Isa surma peal haige, aga poeg käib ilusaid tüdrukuid norimas! Onu armu läbi on nad, endised Saksamaa sandid, siin mõisa ning maad kätte saanud ja teevad tänuks nüüd pahu tükke. Noh, juhtugu ta, mehike, minu sõrmede vahele! Küll ma teda...“
Siin tuli Villule kogemata tunaeilne kõrvalops meelde, mis ta südames ikka veel valusalt õhetas. Ta laskis pea norgu ja lisas tasasemalt juurde:
„Võib olla, Maieke, et mina sinu kaitsjaks ei kõlbagi. Ma ise olen ennast teisest mehest lüüa lasknud ja tema nuhtlemata jätnud.“
„Sina ennast lüüa lasknud?“ hüüdis Mai nii meelitava umbusaldusega, et Villu kohe kergendust tundis.
„Jah, mul oli tunaeile komtuuriga natuke nägelemist ja ta andis mulle mööda kõrvu. Mõne teise mehe oleksin ma niisuguse kingituse eest vist kohe maha löönud, aga tema poolt tuli see mulle nii ootamata, et ma esimesel silmapilgul õiget arugi kätte ei saanud. Pärast sain küll aru kätte, aga mõtlesin: „Olen ma ise su surma suust kiskunud, siis ei pea sa minu käe läbi surema.“ Aga andeks ei saa ta seda mitte, ja nuhtlus võib peagi tulla.“
„Pai Villu,“ palus Mai, „ära tee enesele liigjulgusega kahju! Ma tean, et sa oma elust ei hooli, aga mõtle oma vihas selle peale, et siin ilmas üks hing elab, kelle elu sinu elu, kelle surm sinu surm on.“
Ei ole maa peal seda meest, kes sääraseid palveid hea
