Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/41

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


hakkas nutma ning paluma. Komtuur vastas kareda häälega, et Priidu rahvast mässama ässitanud ja sellega surmanuhtluse ära teeninud. Ema kiljatas meeleheitega: „Halasta, halasta! Ta on ju su oma...“

Viimast sõna ei kuulnud ma enam, sest komtuur kärgatas samal silmapilgul sulaste peale: „Kasige kõik siit välja!“ Sulased läksid Priiduga uksest välja. Siis ütles komtuur tasase, ähvardava häälega: „Sa, pöörane naine, kas sa oled unustanud, et ma sind igavesti vait olla käskisin? Tahad sa ise vägisi hukatust enese kaela kutsuda?... Vait! Sinu poeg ei pea mitte surema, aga ilma nuhtluseta ei või ma teda ka jätta. Sinule aga tõotan vandega, et sind elusalt ära põletatakse, kui sa veel kord minu käsu vastu eksid.“

Seepeale läks komtuur kannuseid kõristades välja. Kui õues kõik jälle vagaseks oli jäänud, julgesin ma salakambrist välja tulla. Imestusega nägin ema kaunis rahuliku olevat. Ta hakkas koguni harjunud viisil komtuuri ja saksu kiitma ning ütles uhkusega, et nii kaua kui tema elab, keegi Priidusse ei tohi puutuda. Mina küsisin, mis komtuuri viimased, minule arusaamata sõnad tähendavad? Ema käskis mind vait olla ja ütles, see olla saladus, mida ta mulle ja Priidule alles surmavoodil tahta ilmutada.

Õigust öelda — ma ei tahagi seda saladust teada saada. Ma aiman, et see head ei tähenda. Mu süda valutab. Siiamaani elasime me rikkumata rahus, nüüd hakkab vägivald ja kurjus ka meie majasse tungima. Vaene Priidu! Ja selle noore rüütli põlevad silmad!... Oh Villuke, ma kardan, et meie loodetud õnnest midagi ei saa.“

Sepp võttis kurvastatud neiu oma käte vahele, surus teda tugevasti vastu rinda ja ütles julge häälega:

„Ära mine araks, Maieke! Nii kaua kui minu käsivars

44