Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/44

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


lasude üle roomata. Viimaks lõppes võlvialune laia ja kõrgesse ruumi, mis inimeste pealuude ja kontidega täis külvatud oli. Õhk oli soe ja sumbunud; leekiv tulelont täitis seda pikkamisi kibeda suitsuga.

Munk pistis tulelondi müüripraosse; siis laskis ta kõiki koosolijaid hirmsa vandega vanduda, et nad iialgi kellelegi üht sõna ei lausuks sellest, mis siin pidi räägitama ja tehtama. Kui kõik, mõned julgesti, mõned värisedes, olid vandunud, astus sepp munga ette ja ütles valju, aga siiski pisut kõikuva häälega:

„Nüüd ütle selge sõnaga: oled sa mõni vaim või nõid, või oled sa meie kõigi sugune inimene?“

„Ma olen lihane inimene,“ vastas munk naeratades.

„Vannu seda!“

„Ma vannun.“

„Aga kuidas võid sa inimese silmade eest ära kaduda ja maa põhja vajuda?“

„Ma ei või seda ega mingisugust muud imet teha, aga ma olen munkadelt ja võõramaa tarkadelt mõndagi õppinud tegema, mis õpetamata inimeste meelest ime on. Ära nõua seletust, sest ma ei või seda praegu veel anda. Mõtle aga selle peale, et sellel, kes suuri asju ette võtab, ka suuri abinõusid vaja on.“

Rääkija viskas mungakuue seljast ja seisis sõjamehe riides imestavate talupoegade ees. Ta rääkis neile vägevaid sõnu, mis kui teravad mõõgad nende südametesse lõikasid, nende uinuvat vaimu tulise käega unest üles raputasid. Ta sundis neid unustama, et nad pärisorjad, pärisorjade pojad ja lastelapsed olid, laskis neid vabade esivanematega üheskoos mehiselt võidelda ja pärast verist võitu õnnelikku rahu maitsta. Siis jälle kukutas ta neid kõige sügavamasse orjuse ning viletsuse põrgusse ja näi-

47