Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/49

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


vahtis pärani silmil ema otsa, tegi kentsaka näo, millel valu ning meeleheide lugeda olid, ja ütles hoopis võõra häälega:

„Vavommuveeveävavävavu!“

Priidu näost oli selgesti näha, et ta naljatujus ei olnud.

Naisterahvad lõid ehmatades käed kokku.

„Mis sul viga, pojuke?“ hüüdis ema värisedes, kuna Maiel nutt varaks oli. „Mis nad sinuga tegid?“

„Vavommuveeveävavävavu!“

„Räägi selgesti!“

Vastuse asemel tegi Priidu suu lahti ja tähendas sõrmega suhu. Nüüd alles tuli välja, et Priidul enam keelt suus ei olnud. Ässitaja suust oli ässitamise riist ära kaotatud.

„Nad on su keele ära lõiganud!“ kiljatasid naisterahvad ühest suust ja puhkesid suure häälega nutma. Priidu noogutas valusa näoga pead ja heitis uuesti kummuli.

Sel päeval ei saanud Risti Krõõt enam mahti sakste lahkust ning heldust kiita.

Kevad hakkas lähenema. Lund leidus veel metsades, kuna lagedad kohad ammugi paljad olid. Risti talus, kus muidu pakase ajalgi rahu ja rõõm olid valitsenud, ei pandud seekord kevade tulekut palju tähelegi. Siin olid inimesed nagu uimastatud. Sepa lõbusat jutuvestmist ja südant-kergitavat naerumürinat ei olnud ammugi enam kuulda. Priidu oli sestsaadik, kui ta nägi, et tema keeletut keelt keegi ei mõistnud, hoopis tummaks jäänud. Ta ei luusinud enam külasid kaudu ümber, sest ta häbenes ennast inimestele näidata; ainus koht, kuhu ta veel ajuti jala tõstis, oli Villu sepapada. Muidu aeles ta enamasti päevade kaupa selili sängis või istus kusagil nurgas ja vahtis nukral näol enese ette maha. Ka Mai oli alati tõsine ja sagedasti kurb; tema

52