ainsad rõõmsad silmapilgud olid need, mil ta salamahti sepa seltsis viibis ning selle mehe surematut elurõõmu enesele mõjuda laskis. Krõõt ootas pikisilmi rätsep Flittergoldi tagasitulekut ja läks selle lootuse petmise pärast päevpäevalt kärsitumaks. Teine meeleärrituse põhjus oli see, et komtuur teda kaebusega sepp Villu peale ettegi ei lasknud, vaid talle selge sõnaga ütelda käskis, et ta oma nägu enam lossi värava ees ei pidavat näitama.
Ühel päeval läks Mai metsa alla külmalillesid otsima ja — ei tulnud enam tagasi. Kui ta äraolek juba videvikuni oli kestnud, läks ema rahutuks ning saatis Priidu sulastega otsima. Nad luusisid metsa risti ja põigiti läbi, ei leidnud aga Maie kusagilt. Kui nad asjatust otsimisest väsinult ja haigeks karjutud kõridega tagasi tulid, läks ema süda hoopis raskeks; ta hakkas õnnetust aimama. Viimne lootus oli veel see, et Mai üksipäini Villu juurde oli läinud ja hiljaks jäänud. Krõõt teadis küll, et Mai ja sepp vahel salamahti koos käisid, ja oli selle üle väga pahane; aga ta armastas tütart nii kangesti, et ta teda üleliigse valjusega kurvastada ei raatsinud. Ka oli sepp Villu Krõõda silmis nii toores ja põlgamise vääriline inimene, et Krõõt Maie armastust lapsikuks tujuks pidas, mis aegamööda iseenesest pidi kaduma. Nüüd aga sähvis Krõõda pähe hirmus mõte, et sepp Maie maarahva vana pruugi järgi võiks röövinud olla.
Risti Krõõt tõttas kohe ööpimedusest hoolimata Priidu ja sulaste seltsis sepa juurde. Seppa ei olnud kodus, sulased ütlesid, et ta juba hommikul vara ei tea kuhu välja läinud. Maie ei olnud keegi silmaga näinud. Krõõt tahtis nüüd sepa elumaja läbi otsima hakata, aga majapidaja ning sellid ei lubanud seda. Krõõt jäi oma seltsilistega ukse taha ootama, öö oli soe ja pime. Pehme tuul mühas metsas.
