Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/55

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mälestus veel täiesti kustunud. Nad said aru, et endid mõnesajast mehest, kelles ammugi enam vanade ristisõitjate kangelasvaim ei elanud, jalge alla tallata lasksid.

Nad hakkasid igast küljest päid tõstma ja salamahti mässu valmistama. Küll oli rüütlitel palju rikkust, sõjaväge ja kõiki sõja-abinõusid, aga ka palju vaenlasi. Pihkva ja Novgorodi venelased, niisama ka hansalinnade kaupmehed vihkasid neid kui kaubateede takistajaid ja ahneid sahkerdajaid; Leedu noored vürstid, tark Olgerd ja vahva Keistut, olid nendega alalises sõjas; paavstidki, kes sel ajal Avignon'i linnas Prantsusmaal elasid, ähvardasid ordut kirikumaade riisumise, piiskoppide vangistamise ja nende käskjalgade tapmise eest hoopis hävitada ja lasksid end ainult raskete rahaohvritega lepitada. Niisugusel asjaseisul võisid rõhutud rahvad küll mässust head õnne loota.

Aga ordurüütlitel olid teravad silmad ja kõrvad. Niipea kui nad nägid, et talupoegade seas mõnes kohas liikumine tekkimas oli, tegid nad oma kindlad linnad ja lossid veel kindlamaks, suurendasid sõjaväge ja hirmutasid talupoegi sõjariistade kõlina ning raskete nuhtlustega. Nõnda lämmatati lätlaste, semgallide ja preislaste püüdmised juba sündides ja Liivimaa eestlastega ei olnud lugu palju teisem.

Nädal enne jüripäeva tuli Eestimaalt saadik sepp Villu juurde ja kuulutas, et mäss jüripäeva ööl teatud viisil pidi algama. Sepp raputas pead, sest ta tundis Viljandi talurahva mõtteid, aga ta kutsus siiski mehed vana kantsi varemetesse kokku ja pani neile saadiku nõudmised ette. Mõned, iseäranis nooremad, olid küll kohe nõus, aga suurem hulk lõi kartma, teades, et Viljandi loss sõjameestest kubises ja tugevad väesalgad üle maakonna laiali

58