olid laotatud. Küll kõneles ja manitses sepp, et nad parajat aega mööda ei laseks minna, kus kõik maarahvas esimest korda ühes nõus oli ja ettevõtmisele vähegi kordaminekut võidi loota. Aga talupoegade julgus oli kadunud; nad jäid leigeks ja võtsid viimaks nõuks, et sõjaks küll ikka pidid valmis olema, aga enne ära ootama, kuidas Eestimaa ja Saaremaa vendade käsi saab käima.
Nõnda lõppes see koosolek; võib olla, et tema otsusel meie maa ajaloo kohta suur tähendus on olnud.
Sepp oleks hea meelega üksipäini Tasuja juurde tõtanud ning tema käsu all taanlasi ja saksu uhtuma hakanud. Aga tal oli enne üks kodune asi õiendada, ja õigele eesti mehele on tema kodused asjad igal ajal tähtsamad olnud kui üldised.
Sepa kodune asi oli Maie päästmine.
Mai oli ikka veel kadunud, aga sepp teadis nüüd juba selgesti, et tema tuike noore ja nägusa kulli küüsis vaevles. Villu oli nimelt üht Puidu mõisa sulast nii kaua oma kallima viinaga jootnud, kuni sulane peremehe saladuse välja lobises. Muidu ei arvanud mõisnikud ega ordurüütlid talutüdruku röövimist nii suureks asjaks, et selle salajahoidmisest palju oleksid hoolinud. Noor Herike aga oli — sulase jutu järgi — ilusat Maie nii kangesti armastama hakanud, et ta teda ennast kui oma silmamuna ja tema röövimist kui mõnda surmanuhtluse väärilist kuritegu kõikide eest varjul hoidis. Sepp Villu oli mitu korda katsunud mõisa sisse tungida, aga näis, nagu oleks just teda kõige visamalt eemal hoida püütud. Teda ei lastud mingil põhjusel sisse. Ta oli öö ajal üle müüri katsunud ronida, aga vahid olid ta iga kord tagasi peletanud. Salavalu näris Villu südant; ta jäi päev-päevalt nukramaks ja luusis, vahel üksi, vahel Priidu seltsis, mõisa ümber,
