Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/59

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kas pead nüüd hästi meeles, mis ma ütlesin?“ küsis sepp kaane alt.

Priidu noogutas nukralt pead.

„Siis vajuta kaas kinni.“

Priidu lõikas oma kõige haledama näo, surus veel kord sõbra kätt ja — täitis käsku. Kõrtsituppa astudes värises ta kui haavaleht, aga me võime julgesti ütelda, et see võrukael sugugi ei oleks värisenud, kui teda ennast elusalt puusärki oleks pandud. Üürikese aja pärast kuulis sepp Priidut ja pooljoobnud sulast kõrtsitoast välja tulevat. Sulane vandus tükk aega hobuseid ilma mingisuguse põhjuseta, naeris suure häälega selle üle, et Priidu otsekui tumm märkide läbi rääkis, hakkas seppa põhjama, kes varga moodi ära kadunud, ja lubas viimaks toreda lahkusega Priidut vankri äärele istuda. Vanker hakkas mürisedes mööda auklikku teed edasi kõikuma.

Tund aega kestis vankri põrin ja kõikumine. Sagedasti mõtles sepp kange tõuke ajal, et nüüd vanker vist kraavi, puusärk lahti ja terve ettevõte luhta läheb. Oli tee pehme, liivane ja liikus vanker tasakesi, siis oli sepal tundmus, nagu oleks ta surnud ja maha maetud; ta hing jäi rindu kinni ja veri soontes hakkas tarretama. Siis lõi sepp kätega vastu puusärgi seinu, hõõrus rinda, tõmbas sügavalt hinge ja märkas, et veri ikka veel soojalt ja kiirelt soontes voolas, et ta elus inimene oli; südamesse asus jälle tugevuse tundmus ja julgus, mida isegi surm ei suuda kohutada.

Kord jäi vanker seisma ja Villu kuulis tumedat praginat, nagu oleks mõnda rasket asja ahelatega üles tõmmatud. Vanker hakkas uuesti liikuma ja jäi varsti jälle seisma. Sepa vahva süda hakkas kangesti tuksuma. Ta sai aru, et

62