„Eile õhtul suri. Ole mees ja lase anda.“
„Säh, joo. Kas puusärki võib näha?“
„Mine, vahi, kui tahad. Ilus asi, esimese linnameistri tehtud.“
Sepp ja Priidu läksid õue. Laia kerega vanker, puusärk peal, seisis kõrtsi ees uluall. Puusärk oli tõesti tore värk, tugevast tammepuust väga kunstlikult tehtud, hõbejalgadega ja ka muidu hõbedaga rohkesti ehitud. Kaas oli naeltega kinni löödud, aga sepp tõstis selle ühe raksuga üles.
„Miv va veev?“ kogeles Priidu ehmatades.
Sepp ei andnud vastust, vaid mõõtis silmadega puusärgi pikkust, noogutas pead ja hakkas hoolega ringi luurama.
Oli juba kaunis pime ja tee inimestest tühi.
„Nüüd on nõu leitud,“ ütles Villu tasakesi. „Säh, võta raha, maksa kõrtsmikule ära, katsu sulast joomisega veel pisut kõrtsis kinni hoida ja meelita teda, et ta sind vankri otsal kuni Puidu mõisa ligidale kaasa võtaks. Seal peida ennast metsaserval ära ja oota, kuni sa kolm korda varese kraaksumist kuuled. Sina vasta niisama, küll me siis teineteist jälle leiame. Kui ma puusärki olen pugenud, siis pane kaas kõvasti kinni.“
Priidu andis oma kentsakal keelel sõbrale märku, et ta teda nõdrameelseks peab. Sepp oli Priidu kõneviisiga nii ära harjunud, et ta igast sõnast aru sai; temaga ei häbenenud Priidu rääkida, kuna ta muude inimeste seltsis tumm oli. Seekord aga ei näinud sepp sõnagi mõistvat, ei sellest, et Priidu tema mõistust segaseks pidas, ega sellest, et Priidu ise puusärki pugeda soovis. Sepp vahtis veel kord ettevaatlikult ringi, kas kusagil hullu tembu nägijaid ei ole, ja ronis puusärgi sisse; tema õnneks oli surnud mõisnik üks kehakamatest vestfaali hiiglastest olnud.
